16 dets. Jenny sünnilugu
Raseduse kulg
Jenny on mu neljas laps, pere uus pesamuna. Aasta eest otsustasime mehega, et Tessal võiks väike õde või vend olla kellega ka tema saaks koos üles kasvada ja mängida nagu minu suuremad lapsed omal ajal. Suuremad lapsed on juba nii suured, et nendega ta nii mängida ei saa. Samas Tessal, kui ka Jennyl on vedanud, et neil on suuuuur venna ja õde, sest ka suure vanusevahega lastel on omad võlud. Väiksemad saavad end tunda nagu rohkem hoitud ja kaitstud – see turvatunne, kui saavad suurema venna/õe sülle ja kaissu. Nendel hetkedel mu süda alati sulab ja valab paar õnnepisarat. Samas suuremad lapsed saavad tunda seda, et nad ei pea kellegagi enam oma asju jagama ega kaklema, et saavad rahus nö oma elu elada.
Tessa jumaldab oma suurt vennat ja õde ja on alati nii elevil, kui nad koolist koju tulevad. Ja armastab sama palju ka oma väikest õde Jennyt, keda käib alati kallistamas, musitamas ja paitamas.
Sel korral sain rasedusest taas varakult teada, sest ei suutnud end tagasi hoida ja oodata, seega tegin taas testi mõni päev ennem oodatavaid päevi. Sain oma triibud 19. jaanuar´25.
See rasedus kujunes leebelt öeldes väga “huvitavaks” – tegelikult oli see rasedus tõeline Ameerika mägedel olemine. Ma olin emotsionaalselt ärevusest ja hirmust omadega täiesti läbi, et ma ei osanud ega suutnud oma raseduse “seiklustest” kellegile isegi rääkida, sest kõik oli ebakindel ja ebaselge. Pidev ärevus ja stress, kas kannan Jenny võiduka lõpuni või ei. Hoidsin kõik see aeg väga madalat profiili. Minu olukorda teadis vaid mu mees ja osaliselt mu ema ja veidi mu lapsed ning FB beebigrupp, kus oleme raseduse algusest üksteisele kaasa elanud ja nõu andnud.
Ennem, kui jätkan põhi teemaga, tahan hetkeks peatuda Jenny nime juures.
Kuna Jenny nimi on paljudel tekitanud segadust, siis tahan ära mainida siin kohal, et Jennyt hääldame inglise keelselt mitte eesti keelselt!
Raseduse esimene trimester
Esimene trimester kulges sel korral õnneks leebemalt, kui eelmine kord. Sel korral sain vabamalt hingata läbi nina, sest polnud õnneks suvist kuumust. Sai rahus kevadist jahedat õhku hingata. Väsimus oli muidugi suur, aga see on loomulik osa raseduse alguses (ja ka lõpus).
5+6 rasedusenädal (06.02.25) pöördusin esimest korda selle rasedusega valvearstile raseduse sümptomite puudumiste pärast. Põhjus oli mul ka õigustatud, sest mu kahel peetunud raseduse ajal ka puudusid sümptomid ja muidugi tekkis hirm, et kas taas üks peetunud rasedus millega pean emotsionaalselt toime tulema. Mulle tehti seal UH ja õnneks oli sel hetkel kõik korras ja rasedus vastas 6+0 nädalale.
7+3 rasedusenädal (17.02.25) oli oma ÄE esimene visiit ja raseduse kinnitamine. Sel päeval tegi ÄE ka UH ja kõik oli korras ja rasedus vastas nädalatele nagu pidi ja esimeseks raseduse TA sai 03.10.25.
12+4 (13+2) rasedusenädal (25.03.25) oli kaua oodatud OSCAR UH kuhu võtsin mehe ja Tessa ka kaasa, et Tessa saaks ka näha oma väikest õde/venda. Tessat muidugi väga see ei huvitanud, sest teda huvitas vaid arsti kabinetis olevad muud asjad.
UH läks iseensest muidu hästi, laps oli kenasti arenenud ja taaskord laps oli 5 päeva suurem, kui tavalise tsükkli pikkuse järgi, seega selle UH järgi sai olema rasedus 13+2 nädalat ja uueks TA sai 28.09.25. Kuna mu tsükkel ongi mõned päevad lühem, siis OV toimub ka varem, seega kõik klapib.
Aga selle UH käigus selgus, et kuklavolt on normist veidi suurem ja sellega määrati trisoomia 21 risk e. downi sündroom (1:636). Selline uudis muidugi lõi jalad alt. Arst küll mainis, et risk on madal ja ei pea kohe muretsema, aga kuna mul on juba “vanust”, mis on enamasti riskitegur nr 1, siis seetõttu sain Niptify testi tasuta.
Tean, et ma pole enam esimeses nooruses ja mu munarakud ei pruugi enam nii eluterved olla, mis seda võib mõjutada/põhjustada. Käisin tegin selle testi järgmine päev kohe ära. Vastus jõudis 5 päeva hiljem – need olid mu elu pikimad viis päeva.
Peale seda kirjutasin oma ÄE, kui vastused oli digiloose tulnud, et ta vaataks tulemused üle ja annaks mulle teada, sest ma ei tahtnud ise vaadata, kuna selle testiga saab ka lapse soo teada – tahtsime lapse sugu teada saada koos terve perega. ÄE vastas kirjale ja andis teada, et kõik kromosoomi haiguste riskid on madalad, et lapsega on kõik korras. Milline kergendus! Sain südamerahu tagasi! Kui oleks olnud tulemus teine, siis oleks pidanud raske südamega raseduse katkestama.
Esimese trimestri lõpp oli alles esimene korralik närvikõdi ja proovikivi selle raseduse juures. Me mehega ei rääkinud rasedusest algul ei kellegile, et üldse uus perelisa on tulemas (vaid mu ema teadis, sest ta sai ise aru 10 nädala paiku) – me tahtsime olla ennem ise kindlad, et lapsega on kõik korras ja siis saame rõõmsaid uudiseid teatada teistele.
Raseduse teine trimester
Teine trimester on teada raseduse kõige parem aeg – väsimus ja iiveldus on kadunud ning ei pea veel raseduse lõpu raskustega kimpus olema. Ideaalis oleksin soovinud teisel trimestril tagasi trenni naasta ja käia raseduse lõpuni trennis nagu Tessa ajal, aga kuna see rasedus osutus kahjuks väga riskantseks, siis oli minu jaoks trenni tegemine välistatud.
Beebipidu
17+0 rasedusenädal (20.04.25) kutsusime pere kokku, et teatada neile uuest pereliikmest ja muuseas ka koos teada saada lapse soo. Imekombel suutsin seda rasedust tõesti nii kaua varjata. Ja lapse soo teada saamist ootasime ulmeliselt 4 nädalat. Ma ei hakanud varem ekstra selle tõttu oma ÄE juurest läbi astuma, et ootasin oma ÄE visiidi ära, mis oli 14.04.25, et siis annab mulle ümbriku, kus on lapse sugu kirjas.
Pidu me suurelt ja uhkelt ei teinud nagu enamus tavaliselt. Lasime mehega õhupallikasti teha poemüüjal, mille sees on seda värvi õhupallid, mis sugu laps peaks sündima.
Minu enda sisetunne oli kindel, et on tulemas poiss, sest raseduse isud sarnanesid mu esimese rasedusega, mil ootasin poissi. Muidugi mees lootis ka väga poega nagu mehed tavaliselt ikka.
Mehe pere algselt arvas, et me korraldame üldse kihluspidu, sest nad ei teadnud rasedusest ja mu kõht ei paistnud veel nii palju välja, kui mul tavaliselt varem on varakult välja paistnud. Nu ma sain sel korral laiade kleitide alla ära peita kah, õnneks oli suvi ja sai rasedana pikalt kleite kanda.
Lõpuks, kui kast sai avatud ja roosad õhupallid välja kargasid, siis meie emotsioonid olid igalühel seinast seina. Mees oli pettunud ja selle peo põnevus kadus ta silmist ühe hetkega. Mina olin ehmunud, et mu sisetunne valetas mulle ja ma lihtsalt naersin oma mõtte üle, et ma ei saagi neid lahedaid poiste riideid osta, mis mul pikemat aega on silma jäänud siin ja seal poes.
Minu enda jaoks tegelikult polnud oluline, et kas on poiss või tüdruk, sest mul endil on mõlemad olemas. Minu jaoks oli oluline, et lapsega endaga kõik korras on ja, et ma saan raseduse lõpuni kanda ning terve ja elus lapse suudan ära sünnitatud.
Tessa kõik beebiriided ja asjad jätsin ka igaksjuhuks alles, et kui jälle tüdruk tuleb. Hea, et kõik alles jätsin ja kohe kõik jooksvalt võtta on. Aga selle võrra oli mul igavam rasedus, sest midagi polnud osta, aga rahakott vähemalt rõõmustas.
20+5 rasedusenädal (16.05.25) oli LA UH, sinna läksin üksi, sest lapse soo saime oodatust varem teada ja polnud mõtet meest kaasa võtta. Kõige pealt vaadati laps üle, et kas temal kõik korras ja kas kõik kenasti välja arenenud. Laps oli kenasti kasvanud ja arenenud, et lapsega muresi polnud, va. see, et oli tuharseisus, aga see on muutlik asi.
Aga see UH polnud siiski lilleline – tuvastati järgmine pomm uudis, mis taas mu jalad alt võttis ja seda väga pikaks ajaks – see kõik oli alles selle mure algus nagu lumepall, mis alles hakkas veerema suuremaks.
Peale lapse üle vaatamist vaadati üle platsenta kinnitust ja selle asetust. Platsenta nimelt oli siis eesasetus ehk madal asetus (Placenta Previa), mis tähendas seda, et platsenta kattis emakakaela ava – küll osaliselt (1,5cm ava servast) mitte täielikult, aga siiski nii palju ohtlik, et loomulik sünnitus oli koheselt välistatud. Arst küll lohutas, et platsenta raseduse kasvades üldjuhul tõuseb/liigub veidi eest. Aga nu ega vaid selle mõttele ka loota ei saa ju. Ma nii väga tahtsin sel korral ise sünnitada, ei tahtnud keisrit enam kogeda! Olen esimesed kaks last ise sünnitanud, kolmas oli keiser ja ei ütleks, et keiser on lihtsam variant nagu paljud arvavad. Keisrist taastumine on pikk ja valulik, ma eelistaks iga kell ennem ära taluda sünnitusvalusi pool päeva, kui keisrihaava valusi pea kaks nädalat.
Järgmiseks öeldi, et platsenta on eesseinal ning kinnitunud eelmise keisrihaava külge, mis tähendas, et keisrilõige oleks samuti riskantne. Nokk kinni, saba lahti. Tuvastati veel, et platsental on lisasagar e. lisa saareke/tükk platsentat.
See olukord on eluohtlik nii emale, kui lapsele. Olin ohustatud äkilise verejooksu tekkele, kui ka enneaegse lapse sünnitamisele iga hetk.
Selle UH käigus kontrolliti ka emakakaela pikkust kuna eelmine sünnitus lõppes keisriga aktiivse sünnituse ajal (presside ajal), siis see võib tekitada uue raseduse puhul emakakaela pehmenemise ja lühenemise varem. Ja seda pidid nad raseduse lõpuni mul regulaarselt kontrollima.
Peale UH uuringut oli mul ka tavapärane ÄE visiit. Mõõdeti EPK, KÜ ja kuulas lapse südamelööke nagu tavapäraselt ette on nähtud. Lühidalt rääkis UH uuringust, mida juba seal kuulsin ja lisas jutu lõppu, et kui peaks verejooks tekkima, et siis kindlasti kohe EMOsse pöörduksin.
Kuna mul oli mehe ja lastega plaan peale laste kooli lõpetamist ja ennem uue lapse sündi Hispaaniasse puhkama minna, siis see uudis oli küll nagu löök allapoole vööd. Arst õnneks täitsa ära ei keelanud reisida, aga et otsustab seda järgmise visiidi käigus, et kas lubab mind või ei.
Minust sai elav tiksuv pomm, mis võis iga kell plahvatada
Kõik, mis mulle UHs räägiti ja see mida mu ÄE lõpus ütles, jõudis minuni alles autosse jõudes. Kogu tee koju sõites käis mu peas läbi vaid üks küsimus – kuidas ma selle lapse siis sünnitan, kui ma ei saa ise sünnitada ega ei saa keiserlõiget teha?!?? Suu kaudu sülitan välja või? Kas lapse kõhust välja saamiseks peavad vertikaalse lõike tegema nagu seda vanasti tehti? Ma olin täielikult ahastuses ja valasin pisaraid. Hakkasin kodus googeldama ja AI abil otsima infot, et mis sellistel puhkudel tehakse ja mis võimalused mul on, sest arstid ei vastanud kordagi mu küsimustele, et mis variandid mul on selles olukorras.
Ma sain neti teel nii palju jubedat infot, et paha hakkas. Selles olukorras võib tekkida vajadus teha plaaniline keiserlõige 34-36 rasedusnädalal, kus on kokku kutsutud selleks “operatsiooniks” mitmed erinevad arstid. Samuti võib osutuda vajalikuks emaka eemaldamine, kui peaks tekkima suur verejooks mida ei saa peatada.
Samas olin ohustatud enneaegse lapse sünnitamisega juba sellest päevast alates, kui teada sain sellest ehk juba 20+5 rasedusnädalast. Pidin selleks kõigeks valmis olema tunduvalt varem, juhul kui peaks äkiline verejooks tekkima.
Arstid muidugi iga kord lohutasid mind mõttega, et raseduse kasvades platsenta üldjuhul tõuseb – oleks vaja vähemalt saada platsenta 3cm kaugusele emakakaela avast, et siis on roheline tuli ise sünnitamiseks. See oli mu ainus lootusekiir, mis mind “kaine mõistuse juures hoidis”.
Aga kuna olin riskirase, siis ma pidin end väga hoidma, ma ei tohtinud trenni teha ega ka Tessat palju tõsta ega tassida ega üldse miskit, mis liialt füüsiline oli. Olingi terve raseduse suuresti diivanikaunistus.
25+1 rasedusenädal (16.06.25) oli taas tavaline ÄE visiit. Olin sel ajal mõttes endaga juba rahu teinud ja ei mõelnud enam sellest, et mis minuga juhtuda võib. Sisimas lootsin mõttele, et platsenta tõuseb ja kõik laabub. Olin juba kuu aega ilusti ühes tükis püsinud, et ilmselt ei juhtu midagi.
ÄE andis rohelise tule ka lennureisiks, kirjutas ka tõendi lennujaama jaoks, et ma rasedana võin lennata. Luges vaid sõnad endiselt peale, et juhul, kui peaks siiski verejooks tekkima, et kindlasti haiglasse. Koju voodisse ka ei saanud end ju aheldada, sest rase peab siiski ka end liigutama. Pigem minna sooja päikese kätte, kui masetseda kodus omas nurgas.
Reis läks meil kenasti, koju jõudsin ilusti ühes tükis. Tagasi teel. lennujaamas tekkis küll tunne, et miskit tuli püksi ja oli kerge hirm, et mitte ometi veri või limakork, aga oli lihtsalt suurenenud voolus – seda juhtus veel mõned korrad raseduse lõpuni
Iga uus päev "jätkuvalt rase" oli õnnistus
Raseduse kolmas trimester
Kolmas trimester algas pomm pommi otsa – kas mu tiksuv pomm plahvataski lihtsalt nii ootamatult diivanikaunistusena?
29+1 rasedusenädal (14.07.25) oli günekoloogi vastuvõtt, mitte oma ÄE vastuvõtt. Ta vaatas UH ka korraks mind üle, sest olin riskirase ja ta teadis mu seisu, sest ta ise tegi mulle LA UH. Ta midagi väga ei täpsustanud, aga saatis mind suurde UH edasi, et seal paremini kogu olukorda hinnata.
29+4 rasedusenädal (17.07.25) oli siis suur põhjalikum UH. Selle UH eesmärk oli hinnata, et kas platsenta on üles poole liikunud ja kui pikk on emakakael. Mulle tehti UH nii kõhu pealt kui ka vaginaalselt (emakakaela pikkust kõhu pealt UH tehes ei saanud mõõta kuna platsenta oli ju seal täpselt ees). Lapsega endaga oli kõik korras, aga kõik muu oli täpselt endine, et selle 9 nädalaga polnud mitte midagi muutunud. Platsenta kurjajuur pesitses liikumatult omal kohal. Arstilt kes UH teostas ka küsisin, et mis võimalused mul siis ikka on, et kuidas ma selle lapse sünnitan?!?? See arst ei osanud midagi öelda nagu ikka.
UH kabinetist väljusin masendusega. Samal hetkel väljus mu enda ÄE oma kabinetist ja teda nähes ma kukkusin lihtsalt nutma. Rääksin siis talle, et käisin järelkontrollis platsenta teemal ja midagi pole muutunud. Küsisin temalt ka veel uuesti, et kuidas ma sünnitan, et kas mind lõigatakse täiesti lahti ja eemaldavad ehk takkaotsa emaka ka? ÄE püüdis mind rahustada sellega, et sünnituseni aega veel pikalt ja selle ajaga võib veel kõik muutuda ning, kui ei muutu, siis tehakse ikka tavapärane keiser kuidagi, lihtsalt on riskantsem.
30+4 rasedusenädal (24.07.25) sattusingi siiski veritsusega haiglasse. 
Sel päeval olin Tessaga rahulikult kodus ja vältisin teadlikult igast füüsilist tegevust, et ei tõstnud Tessat ka kordagi. Olin diivanil pool selili pikali ja üks hetk tuli Tessa minu juurde diivanile ja jäi mind veidralt vaatama ja asetas oma käe mulle jalgevahele. Algul ma ei saanud aru, et miks ta nii tegi, aga siis vaatasin täpsemalt ja mul oli all kõik verine. Ma ehmatasin nii ära, olin nii hirmul, et mu ainus mõte, mis peast läbi käis: “kas nüüd ongi kõik, kas ma pean enneaegse lapse sünnitama ja kuidas ma üldse sünnitan ning seda juba Juuli kuus”????? Helistasin nuttes ruttu mehele, et ta koju tuleks ja viiks mind haiglasse. Õnneks oli õhtu juba käes, et suured lapsed olid kodus kes said Tessat hoida. Pakkisin käbedalt vaid endale vahetusriided ja sussid kaasa, sest mõttes ma veel ei kavatsenud sünnitama küll minna, et muid asju ei kavatsenud kaasa vedada. Haiglasse jõudes tehti kohe KTG ja UH ning kontrolliti emakakaela pikkust ja avatust. Sünnitegevust õnneks polnud ega avatust polnud ega ka emakakael polnud lühenenud. Mulle anti verd vähendavat tablette ja jäeti ööseks haiglasse sisse jälgimise alla. Hommikuks õnneks enam ei veritsenud, aga veidi siiski määris, aga see polnud enam ohtlik. Enesetunne oli mul hea ja muid muresi polnud, siis sain peale lõunat haiglast koju. Loeti vaid sõnad taas peale, et väldiksin igast liigseid füüsilisi tegevusi. Ja paluti, et ma oma ÄE visiidi varajasemaks küsiks, et arutada ja paika panna mulle sünnitusplaan. Hmmm… oli see mingi vihje, et hakkan siis ikkagi varsti sünnitama, et peab sünnitusplaani koostama hakkama juba? Ja milleks üldse, ma pole kordagi varem sünnitusplaani teinud? Sain oma ÄE juurde varajasema aja ja tema ka ei näinud sel visiidil veel vajadust ja mõtet sünnitusplaani koostada, sest rasedus polnud veel nii kaugel, et üldse mõtlema hakata selle peale veel.
Me ei jõudnudki raseduse lõpuni selle sünnitusplaani koostamiseni
Peale seda päeva istusin raseduse lõpuni haiglakoti otsas
32+4 rasedusenädal (07.08.25) tehti mulle järjekordne UH täpselt samadel põhjustel nagu varem, et näha kas on muutusi. Sel UH oli väike muutus isegi tekkinud, nimelt platsenta oli emakakaelast 3cm kaugusel ehk 1,5cm oli platsenta liikunud, mis omakorda andis rohelise tule mul ise sünnitamiseks. See oli suur kergendus ja sain kergemini hingata. Muidugi see ei tähendanud, et see kõik täiesti ohutu on, sest sünnituse käigus ole lõplikult näha kuidas siiski sünnitus kulgeb ja lõppeb ning ega keiser polnud ka välistatud.
Olin iga päeva eest tänulik, mil veel ühes tükis sain olla. Olin mõttes rahu teinud ja julgustasin end peale 32 rasedusnädalat iga järgnev nädal, mis täitus, mõttega, et kui peakski laps sündima 32-36 rasedusenädala vahemikus, siis on laps saanud kõhus siiski juba piisavalt kasvada ja areneda, et sündides peaks lapsel olema juba paremad vaated ja piisavalt võimekust ellu jääda. Olin Augusti kuu teisel poolel juba täiesti valmis iga kell sünnitama minema. Mingid libavalud juba Augusti teisel poolel käisid ja vahest oli tunne, et looteveed lekivad, aga see oli jätkuvalt suurenenud voolus.
36+1 rasedusenädal (01.09.25) oli taas günekoloogi vastuvõtt. Ta tegi taas veendumaks ühe UH, et kindel olla, et mul on võimalus ise sünnitada. Kõik oli korras ja võisin rahumeeli edasi tiksuda ja ootama jääda sünnitust. Ta andis rohelise tule, et võin kasvõi samal päeval sünnitama minna, kui peaks sünnitegevus pihta hakkama, sest ta oli arvamusel, et seda rasedust ma ilmselt lõpuni ei kannagi, et laps ilmselt hakkab ise varem tulema või platsenta hakkab ehk siiski irduma (hakkab verejooks). Ta rääkis ka seda, et veritsuse põhjus, millega ma 30 rasedunädalal haiglasse sattusin oli tingitud sellest platsenta lisasagarist, et seal oli üks veresoon lõhki läinud või platsenta tükk rebenenud ja see hakkas veidi veritsema.
38+3 rasedusenädal (17.09.25) pöördusin valvearsile pruunika määrimise pärast. Juba 14. sept hakkas roosakat määrima, mis hirmuts mind, et kas nüüd siis hakkan sünnitama (Tessa ajal läksin roosaka määrimisega samal päeval sünnitama). Ja kuna tuli juba pruunikat ning mingid ebaregulaarsed valud käisid, siis otsustasin kontrolli minna.
Valvearst ei kutsunud mind kabinetti sissegi, saatis mu kohe KTG alla mu digiloo info põhjal ja ütles, et ehk hakate juba täna sünnitama. Ma selle peale hakkasin vaid naerma, et OK…. kas mul näost näha, et hakkan sünnitama, et pole vaja isegi üle vaatamist, et kas avatust on ja kõike muud?!?? KTG all selle 30 min jooksul sai paar tuhut kirja, ühe isegi 70 TOCO, et korralik valu, aga ei tuvastanud regulaarseid kokkutõmbeid.
Peale KTG siis ikka sain ülevaatusele ka. See määrimine oli limakork, mis oli hakanud eralduma. Kontrollis avatust ka, mis oli 1 cm ning tegi UH ka. Emakakael oli ka lühenenenud paari cm võrra. Põhimõtteliselt võisin iga kell sünnitama hakata.
39+1 rasedusenädal (22.09.25) oli tavaline ÄE visiit. Ämmakas lootis mind enam mitte näha, oli ka veendunud, et ma sünnitan ikka ennem juba ära peale kõike neid seiklusi selle rasedusega. Pani veel viimase visiidi enda juurde kuu lõppu, et kui ka selleks ajaks sünnitanud pole, et siis paneb esilekutsumise aja.
40+1 rasedusenädal (29.09.25) jõudsin taas ühes tükis ÄE visiidile. Sisenesin muietes ta kabinetti “mina siin, jälle, see laps ei taha ikka ise välja tulla” . Ämmakas ka juba naeris, sest ei tahtnud mind enam näha. Panime siis esilekutsumise kuupäeva paika sel päeval. Algul tahtis ÄE 3. okt panna aja esilekutsumisele, aga ma ütlesin ÄE, et pangu kohe vabalt nädala võrra hiljemaks see kuupäev, sest ma tahtsin, et laps ikka ise tuleks. Sai siis kirja pandud esilekutsumis kuupäevaks 07.10.25
Päevad muudkui möödusid ja valud käisid iga päev, aga ebaregulaarsed. Määrimist ka enam polnud üle nädala. Täiesti lootusetu olukord. Ükski dattel, ananass, šhampus, vaarikalehe tee, saun ega seks ei aidanud – Jenny lihtsalt hoidis nii tugevalt minust kinni, tal polnud kuhugi kiiret. Ta ootas ilusamat kuupäeva ilmselt.
Istusin 11 nädalat haiglakoti otsas hirmus, et kohe kohe võib laps sündida, aga tema lihtsalt mõnuleb kõhus edasi
Jenny sünd
Saabus see kaua oodatud 07.10.25, mil oli sünnituse esilekutsumise päev, sest Jenny ei kavatsenud varem siiski ise tulla. Selleks päevaks olin ma juba 41+2 nädalat rase – minu pikim rasedus, mis mul olnud on.
Pidin haiglasse sünnieelsesse minema kell 9:45. Ennem seda mul hommikul ärgates mingid kerged tuhud juba iseenesest käisid, mis juba meenutasid rohkem õigemaid valusi aga valud polnud nii tihedad ega valusad nagu võiks sünnitamise alustamiseks olla (iseenesest sel päeval ilmselt sünnitusteguvus algaski tegelikult ise, aga ilma esilekutsumise abita oleks lihtsalt kauem aega läinud ja oleksin ehk sünnitanud alles järgmine päev või mõni h lihtsalt hiljem).
Kõige pealt tehti mulle KTG – sel hetkel olid veel ebaregulaarsed valud nagu oli teada juba. Järgmiseks saadeti kell 10:30 mind alla viimast UH tegema, et hinnata üle lõplikud ohud ja võimalused. Lapse oletavaks sünnikaaluks hinnati 3802g – mõtlesin küll, et juhadii, annab sellist välja pressida küll. Palusin üle vaadata ka seda, et ega nabanööri taas ümber kaela pole lapsel, et ennetada mõtet, et pean sünnituse lõpetama taas opisaalis. Öeldi, et nabanööri ümber kaela pole.
Tagasi üles minnes võeti mind ette sünnituse esilekutsumise alustamiseks. Valikuks oli ballooni paigaldamine või lootevee avamine, juhul, kui on piisavalt avatust. Avatuse kontrollides oli avatust 2,5cm, mis oli piisav, et avada looteveed – läksingi seda teed, et soovisin lootevee avamist, et ilmselt siis läheb sünnitus vähe kiiremini. Avatuse kontrolli käigus hakkas lambist korralikult veritsema, mille peale ehmatasin ära, et niisama lihtsalt sedasi kohe võib veritsema hakata avatust kontrollides?
Kell 12 saatsid mu üles sünnitustuppa, et alustada lootevee avamisega ja sünnitusega. Helistasin sel hetkel mehele, et ta võib ka nüüd seltsi tulla, kui ma olen sünnitustuppa saanud. Saime sünnitustoa nr 2. Kell 12:10 avati mul veed, mida tuli päris palju. Looteveed olid ka üle kandmisest rohelised.
Valud läksid peale vete avamist juba valusamaks ja regulaarsemaks, aga olid talutavad valud veel. Tiksusime mehega sedasi seal rahulikult 2h. Olin kõik see aeg jalul, et kiirendada protsessi. Vaatasin kella, mis oli pisut 14:00 läbi ja mõtlesin, et sellise tempoga küll tänase kuupäevaga ei sünnita. Samal ajal tuli ÄE meid vaatama, et kuidas läheb. Ta siis pakkus varianti, et võin saada tilkasi, mis kiirendaks protsessi – olin selle ideega mõistagi kohe nõus. Ta kontrollis avatust ka, mis oli sel hetkel alles 4cm. Lasi mul veel 45min edasi tiksuda ennem tilkade saamist. Kell 14:50 sain tilka ja ÄE ütles, et nüüd läheb põnevamaks ja valusamaks. Iga 1 – 1,5h tagant käis tilkasi rohkem juurde kerimas.
Iga tunniga läksid valud aina valusamaks ja tihedamaks. Püüdsin küll end vaos hoida, et ei uhiks nii palju, aga nende tilkadega olid valud metsikud. Mulle pakuti lõpuks ka epiduraali, et ei peaks nii valudes piinlema. Pidin küll ootama üle poole h kuni tullakse seda tegema. Lõpuks tuldi ja kuidagi sai see seljasüst tehtud, mille tegemiseks kulus ka omajagu aega, sest valu hetkel ei saa seda teha. Valud olid muutunud nii julmaks (väga tihedaks), et mul polnud enam hinge tõmbamis hetkegi, sest tuhud käisid tuhu- tuhu otsa. Kui üks tuhu lõppes, siis 30 sek hiljem algas järgmine tuhu. Ma olin omadega täiesti läbi. Mingi hetk, kui veel seda süsti üritati teha, siis hakkasin tundma presse, mille peale kohe kontrolliti muidugi ka avatsust – avatust oli siis alles 6cm ja ilmselgelt sel ajal ei tohi pressida. Aga tundsin presse muudkui edasi ja nad pidid kontrollima avatust iga mu pressi tunde hetkel. Püüdsin siis mitte pressida lihtsalt – keskendusin presside üle hingamisele nendel hetkedel, õnneks see taktika töötas ja suutsin presse kinni hoida.
Sel korral polnud epiduraalist absull kasu, see lihtsalt ei mõjunud mulle. Ma piinlesin julmades valudes täpselt samamoodi edasi. Hiljem, kui ÄE taas vaatama tuli mind, siis ütlesin, et sellest süstist pole üldse abi olnud. Ta siis pakkus järgmiseks emakakaelale süstivat valuvaigistit – muidugi nõustusin. Kui ta tuli seda süsti tegema, siis kontrollis taas avatust, mis oli 8-9cm ja ütles selle peale, et vähemalt oli sellest metsikust valutamisest mingigi kasu, et lõpp kohe varsti käes.
Kui ÄE selle süsti sai tehtud ja ma mõni üksik minut sain valuvaigisti kergendavat mõju tunda, siis hakkasin taas presse tundma. Sel hetkel ma mõtlesin ja mõttes naersin, et kas tõesti JÄLLE või, et kohe, kui saan valuvaigisti mõju nautima hakata, siis pean hakkama pressima?! Sel hetkel ma tardusin hetkeks, sest silme ees hakkas jooksma film eelmisest sünnitusest sellel samal ajahetkel olles. Silme ees jooksis film, kuidas mind voodiga joostes opisaali veati ja mind siis magama pandi, et erakorraline keiserlõige teha. Mul tuli pisarad silma. Palusin mõttes, et ma ei lõpetaks taas opisaalis, et ma saaksin ikka ise sünnitada.
Presside alguses ÄE kontrollis jälle avatsust, olgug, et alles mõni min tagasi oli kontrollinud. Avatus oli 10 cm täis, et andis rohelise tule pressimiseks. ÄE oli ilusti kõik valmis seadnud lapse asjade jaoks ja kutsus endale appi veel paar arsti. Algul lubati mul proovida külje peal pressida, ma ise avaldasin soovi proovimaks, sest pole varem proovinud. Mõned pressid sain sedasi pressida, aga siis ÄE suunas mind tagasi seljale, et ehk nii ikkagi mugavam ja lapsel lihtsam välja tulla. Sel ajal tulid teised arstid ka ja neid tuli omajagu – ma ei mäleta täpselt, aga ehk neid oli lõpuks seal kokku 6-7 naist. Paar arsti aitasid jalgu hoida ehk suruda mulle presside ajal vastu, et mul lihtsam pressida oleks ja paar tk askeldasid siin-seal mu ümber. Verd tuli mul palju nagu nad ütlesid pidevalt seal. Pressisin lapse ehk umbkaudselt 15 pressiga välja.
Lõpuks, kui sain Jenny oma rinnale, siis kõik muu, mis mu ümber toimus oli tähtsusetu, ma vaatasin vaid Jennyt ja silitasin teda. Mees sai au ka nabanööri läbi lõigata sel korral.
Lapsel oli siiski olnud nabanöör ümber kaela ja ümber kere, et mu rinnal olles ta vajas veidi turgutamist – veidi masseeriti selga ja jalgu, et stimuleerida hingamist. Ma ise ei saanud arugi, et midagi oleks olnud, sest nagu hingas ilusti ja tegi häält mu rinnal olles, aga ehk arstide silmis oli seda vähe. Nabanööri teemat nad seal sünnituse käigus ei maininud või vähemalt me ei kuulnud, aga digiloos oli see kirjas.
Kui platsenta ka välja sai, siis kõik arstid vaatasid ja uurisid pikalt ning kommenteerisid omavahel seda. Näitasid meile ka seda “vaatamisväärsust” ja ÄE ütles, et sellist platsentat nad varem näinud pole, et omamoodi on see.
Üks arstidest vajutas pidevalt kõhule, et kontrollida kas emakas on piisavalt tagasi tõmbunud, aga mul muudkui jooksis verd edasi – ilmselt platsenta tükke oli veel sees. Vere peatamiseks otsustasid viia mind opisaali, et seal “puhastus töö” ära teha. Laps anti jälle issi kätte ja saadeti perepalatisse ära ja mind veati opisaali – ikkagi lõpetasin sünnituse opisaalis ja mind pandi magama taaskord.
Peale narkoosist ärkamist kutsuti mees lapsega minu juurde, et saaksin lapsele esimest korda rinda anda. Sain see pool h nendega koos olla, aga peale seda läks mees lapsega tagasi perepalatisse ja mind viidi tagasi sünnitustuppa, sest verekaotus oli suur 1,7L ja mulle tehti vereülekanna seal, sain 2 kotti verd. Öösel 2 aeg sain ka mehe ja lapse juurde perepalatisse.
Veetsime haiglas seekord 3 päeva. Lapsega oli kõik korras ja mina ka taastusin kiirelt ja olin üsna kiirel jalul. Teisel haiglapäeval tuli üks naistearst mingi 10 tudengiga (poisse oli ka) minuga vestlema, mis oli üsna huvitav ja koomiline, et tekitas tunde, et ma mingi Staar Sünnitaja – vaid Reporteri kaamera oli puudu veel. See naistearst alustas juttu nii: “Nii, siin on äsja sünnitanud ema, 4s sünnitus. Eelnevalt oli keiser, mis oli alles eelmise aasta Jaanuaris ja keisrist on tingitud arm emakas. Sel korral sünnitas ise, aga lõpetas ikkagi opisaalis, kaotas palju verd, sest platsenta tükke jäi sisse ning platsental oli lisasagar ja palju veresoone, jt. Tehti vereülekanne, jne bla-bla-bla”. samal ajal see naisteasrt suurus mu kõhtu muudkui ja näitas neile kuidas seda teha.
10. Oktoober, kui koju saime, oli väljas kõik värviliseks läinud, et silmale oli kuidagi nii võõras, aga samas nii ilus. Vihma küll kallas, aga siiski oli nii ilus. Oleks tahtnud kaameraga jäädvustada lausa.
Ma olengi nüüd nelja lapse ema, kes seda oleks arvanud, isegi mitte mina, aga tean, et see on parim, mis minuga juhtunud on. Kui ma vaatan kõiki oma lapsi, siis mu armastus nende vastu kasvab iga päevaga aina rohkem.
Kõigi peamine küsimus on see, et kuidas Tessa väiksesesse õesse suhtub?
Tessa on uhke suur õde ja ta hoiab oma väikest “titat” nagu ta kutsub teda. Ta ronib iga hommik Jenny kõrvale meie voodisse kaissu ja paneb endale, kui Jennyle teki peale ning siis vaatab ja uudistab teda, teeb pai ja annab musi.
Hommikuti, kui Tessa aeda läheb, siis ennem kodust välja minnes teeb nii mulle, kui Jennyle kalli ja musi ning lehva.
Kodus olles ka alati läheb jooksuga Jenny voodi juurde, kui kuuleb, et õde ärkas. Praegu igatahes suhtub oma väiksesse õesse väga hästi nagu suhtub oma suurde õe ja vennasse.
Jenny Digiloo sünnituslugu ootasin päris pikalt. Mul oli digiloos 3 eraldi kokkuvõtet. Operatsioonist tehti eraldi kokkuvõte ja mu kurikuulus platsenta sai eraldi kokkuvõtte – nad olid mu platsentast põhjaliku “uurimstöö” teinud.
Sorry, the comment form is closed at this time.