14 apr. Tessa sünnilugu
Raseduse kulg
Tessa on mu kolmas laps, kes on ilmavalgust näinud. Mul on olnud varajasemalt kaks raseduse peetumist raseduse algfaasis. Üks esimeste laste vahel ja teine vahetult ennem Tessast.
See rasedus, kui ka sünnitus oli mul kõige keerulisem ja raskem nii vaimselt, kui ka füüsiliselt, aga ma sain hakkama ja tegin selle võiduka lõpuni ära.
Rasedus iseenesest kulges kenasti, Tessa arenes ja kasvas ilusti. Tal oli alati seal hea ja mõnus olla nagu alati öeldi.
Mul aga endal oli väga raske see rasedus, sest raseduse alguses iiveldas 24/7 ning raseduse lõpus oli lihtsalt väga raske raseduse lõpu hädade tõttu.
Rasedusega võtsin ma juurde +25kg mille tõttu ma nägin nagu mammut välja.
Minu kolmas laps on aga teise mehega. Me hakkasime planeerima oma esimest ühist last 2022 aasta lõpus ja ma jäin juba esimese katsega rasedaks, mida ma algul ei uskunud. Mees tegi jõululaupäeva hommikul sel teemal veel nalja, et tema jõulukink minule jõuab 9 kuu pärast. Ma vaid naersin selle üle muidugi, sest ei olnud võimalik kahtlustada rasedust, sest mul polnud veel päevi hiljaks jäänud. Päevadeni oli veel oma 3-4 päeva jäänud. Aga mõtlesin huvi pärast niisama see test teha. Ja kinkisin testiriba siis õhtul mehele jõulukingiks ja ütlesin, et su kink jõuab tõesti 9 kuu pärast. Meie ühine esimene “partii” läks paraku aia taha e. mu rasedus peetus. Olime siis kaksikute ootel, kes oleks pidanud ilmavalgust nägema eelmise aasta August/September.
Mitmeid aastaid oli minu unistus saada Jaanuari beebi (alati ütlesin endale: ” Et, kui peaksin kunagi veel ühe lapse saama, siis soovin Jaanuari last. Ning, kui peaksin tütre saama, siis panen ta nimeks kindlasti Tessa”). See soov mul õnneks täituski.
Kui jäin Tessat ootama, siis mõni teadis juba ennem mind, et ma olen rase, sest väidetavalt “nägin rase välja”. Aga taas polnud kahtlustada rasedust veel nagu eelmine kord. Aga kibelesin testi tegema küll, aga hoidsin end tagasi. Aga ennast rohkem tagasi hoida ei suutnud ja tegin testi sel päeval, mil päevad pidid algama. Ja saingi oma triibud taas ja minus tekkisid nii palju erinevaid tundeid ja emotsioone sel hetkel. Olin nagu mega rõõmus ja samas nagu ka polnud. Mul tekkisid nii palju erinevaid hirme, et mis see kõik endaga kaasa toob. Sellest tundest ja emotsioonist sain üle alles siis, kui Tessa oma kätele sain.
Esimesel arsti visiidil käisin ma üksi, mis oli nädal ennem mehe sünnipäeva. Mees tegelikult tunnetas isegi, et ma olen taas rase ja kiusas mind sel teemal mitmeid päevi, sest sõber küsis seda temalt ja see pani teda ennast ka mõtlema. Aga ma veel ei öelnud talle seda, sest soovisin seda tema sünnipäeval teatada omal moel. Aga ta juba sai ennem paki avamist aru, mis seal on.
Raseduse esimene trimester
Esimene trimester oli vääääga raske, selle meenutamine ajab praegugi iiveldama. 5-13 rasedusnädalal olin ma põhimõtteliselt 24/7 siruli maas iivelduse ja meeletu väsimuse tõttu. Raseduse algusega kaasnes mul lisaks veel ninakinnisus + veritsus, mille tõttu oli mul väga raske hingata terve raseduse vältel. Samuti põis oli täielik nuhtlus, et wc oli mu teiseks koduks. Raseduse lõpus seal oma aega vaid veetsingi. Ma ei suutnud kellegagi suhelda sel ajal. Kellega puutusin kokku, siis hoidsin end nii palju “elusana”, kui sel hetkel üldse võimalik oli.
Kuna ma jäin rasedaks kevade lõpus ja mu raseduse esimene trimester juhtus olema just keset suve, mil mul niigi oli väga sant olla ja hingata oli raske, siis see suvine kuumus ja päike võimendasid asjaolu veel hullemaks. Minu ilusamad ja parimad päevad 2023. a. suvel olid vaid koledad ja vihmased päevad – neil päevadel ma naeratasin ja juubeldasin rõõmust, et saan lõpuks hingata läbi nina.
Selle suve tegid mul põrguks ka mu kallid ülemised naabrid. Ma tahtsin sel ajal kas neid nende endi rõduga õhku lennutada või ise oma rõdult alla hüpata. Mu kallid naabrid ja nende mega haukuv koer veetsid kogu selle suve kodus rõdul olles nii ööl, kui ka päeval (Nagu mida hekki, te tööl nagu ei peaks olema?!? Suvi on, miks te maale ei lähe?!? Kas te kuhgi randa suvitama ei lähegi?!??). Lisaks ühel ilusal pühapäevasel (25. juuni) hommikul kell 8 alustasid rõdul lapse sünnipäeva pidamist, mil kisa ja kära oli kuulda tervele Raadi alevikule ilmselt. Õhupallid ka lendasid lõhki igas ilma kaares, et minu rõdul oli ka juppe leida – need viisin neile ukse taha meeneks tagasi. Ühesõnaga terve mu suvi oli täiesti lappes.
6+6 rasedusenädalal (12.06.23) oli esimene arstivisiit ja UH. Ma mäletan, et ma hullult põdesin ja olin ärevil selle UH oodates, sest ehk öeldakse taas, et kahjuks, aga siin loodet rebukotis näha pole või, et lootel puuduvad südamelöögid. Õnneks oli kõik korras ja raseduse suurus vastas täpselt nii nagu päevade järgi olema pidi ja TA sai olema 30. Jaanuar ´24.
12+3 rasedusenädal (21.07.23) oli OSCARi UH, mille UH ma taas põdesin, et kas ikka loode on püsima jäänud. UH läks õnneks hästi ja Tessa oli ilusti kasvanud ja südametöö oli korras. Tessa istus mõnusalt oma pesas, kätud näo ees ja nabanöör üle parema õla nagu pildil näha. Plantsenta asetus oli tagaseinal ja seetõttu see nabanöör üle õla tal oligi, sest ta ise istus nägu mu kõhu suunas.
OSCARi UH järgi vastas mu rasedus 13+1 ning TA oli 25.01, aga kirja panid 26.01 ja seda TA järgis minu ÄE/arst. Aga see TA hakkas raseduse lõpus teistel arstidel segadust tekitama kellega pidin kokku puutuma. Seega teised arstid järgisid siiski mu rasedust 30.01 TA järgi. Seega jätkan ülejäänud postitust 30.01 TA raames.
Raseduse teine trimester
Teine trimester oli kõige mõnusam aeg. Oli juba kergem hingata ning iiveldus ja väsimus kadusid päeva pealt. Naasesin trenni ja püüdsin end vormis hoida nii palju, kui rasedana üldse sain. Trennis käisin ma kuni raseduse lõpuni välja 3-4x nädalas.
21+3 rasedusnädal (15.09.23) oli LA UH. Sinna minnes võtsime ka mu suuremad lapsed kaasa, et saaksime kõik koos uue pereliikme soo teada. Poisid muidugi lootsid, et on poiss ja me tüdrukud lootsime, et on tüdruk. Algul mulle tundus, et on poiss, aga öeldi, et on 100% tüdruk.
Mingit beebipidu (soo teada saamise pidu) me ei korraldanud. Andsime pereliikmetele teada soost lihtsamalt ehk panime beebiriided kingikotti, kus oli roosa kleidike koti põhjas ja rohekas-kollakas body peal, et nad saaksid ise ära arvata. Minu pere oli kindel, et on tüdruk ja mehe pere, et on poiss.
Raseduse kolmas trimester
Kolmas trimester oli omamoodi seiklus – pisaraid ja naeru segamini. Kolmanda trimestriga algasid mul meeletud vaagnaluu valud, mis oli nii talumatud, et voodis külje keeramine ja jala ümber mehe tõstmine ajas valust karjuma. Igasugune jalgade liigutamine mistahes suunas oli ropp valus. Lisaks magama jäämine oli raske, sest ükski asend polnud mugav ja nagu rasedad ikka – vehklevad end küljelt küljele oma 100x ennem, kui uinuvad.
32+3 rasedusnädal (08.12.23) pidi olema minu teadaolevalt 3s UH lapse kaalu ja asendi tuvastamiseks, aga oli hoopis tavaline arstivisiit teise ÄE/arsti juurde. Olin väga pettunud. Palusin siis nende kabinetis oleva väikse UH vaadata ja arvutada umbkaudse lapse kaalu. Tuvastati siis, et laps on end tuharseisu pööranud ja preili kaal oli normis (2150g).
35+3 rasedusnädal (29.12.23) kutsuti tagasi kontrolli, et vaadata, kas neiu on end ümber pööranud või ei. Paraku ta polnud end ümber pööranud ja mulle kirjutati 02.01.24 saatekiri loote välisele pööramisele.
36+0 rasedusnädal (02.01.24) oli loote väline pööramine. Sinna minnes võtsin ka igaksjuhuks haiglakoti kaasa, sest pööramine võib ka sünnitustegevust esile kutsuda (looteveed võivad puhkeda). Ennem pööramist pidin seal 2h pea all “rippuma” e. voodi kallutati pea kohalt alla asendisse. Üsna ebamugav oli olla seal ja eriti veel kuna rinnad olid põhimõtteliselt näos kinni kogu see aeg. Pööramist teostasid kaks arsti, üks jälgis UH järgi ja juhendas ning teine arst pööras. Õnneks oli see valutu ja väga kiire protsess.
Sealt lahkudes öeldi mulle, et lapse kaal on liiga suur (3444g) ning, et ma peaksin toitumist jälgima, et on suur oht üle 4 kilone sünnitada ning ma ei pruugi ise ära sünnitada ning võib keiserlõige hoopis tulla. Ehmatasin ise ka ära seda kaalu nr kuuldes, sest alles alla 4 nädalat tagasi kaalus ta 2150g.
Järgmisel oma ÄE/arsti visiisil oli ka arst veidi mures, et laps on suure võitu. Soovisin, et ta ennem TA mulle esilekutsumise saatekirja teeks, et ma saaksin ikka ise sünnitada, sest teadsin, et liiga suure lapse tõttu võib sünnitus lõppeda keisriga, mida ma ei soovinud. Aga ta lükkas seda pidevalt edasi kuni UH TA kuupäevani, et sain saatekirja esilekutsumise 26.01.24.
38+3 rasedusnädal (19.01.24) oli KTG ja taas tavaline arstivisiit. KTG tuvastas sel päeval juba kergeid emaka kokkutõmbeid, et mingi tegevus juba käis, TOCO kõikus 30-45 kanti, aga ma ise veel sel ajal neid kokkutõmbeid ei tundnud. Arstivisiidil arst vaatas seda lehte ja muigas ning mainis, et ehk tuled täna õhtul juba tagasi sünnitusosakonda ja kohtad juba oma beebiga. Haiglast lahkudes tundsin ise ka juba tugevamaid valusi, et kerge ärevus ja põnevus tekkis. Valud kestsid terve päeva 5-8min vahedega ja 1 min pikkusega. Ootasin kuna mees töölt tuleb. Läksime siis õhtul siiski haiglasse, sest valud veel käisid. Sünnitus osakonnas suunati meid algul tavalisse kabinetti, kus tehti mulle KTG. Selle 30 min jooksul tuvastas KTG mõned üksikud kokkutõmbed 40-60 vahel. Mu valud hakkasid taanduma ja midagi siiski toimuma ei hakanud. Avatust ka veel ei olnud ja meid saadeti ära koju.
Paar päeva hiljem tuli selline masendus peale ja ma põhimõtteliselt nutsin terve päeva krokodillipisaraid, sest ma ei jaksanud enam. Mul oli nii raske edasi veerede nagu pall kõigi hädadega. Ükski sünnitust esile kutsuvad meetmed sel korral mul ei toiminud (ei saun, ei seks ega ükski taimetee ega ananass, jt).
39+2 rasedusnädal (25.01.24) läksin esilekutsumise eelkontrolli. Sel päeval tehtud UH järgi oli lapse kaal juba väiksem (3294g), kui see, mis oli kuu alguses. Seega otsustati esilekutsumine edasi lükata 01.02.24, kui laps just vahepeal ise ei tule. Sel päeval oli mul juba 2cm ka avatust ning emakakael pisut juba pehme. Sealt lahkudes olin taaskord pettunud, sest mul oli ausalt jube siiber kõigest, ma enam ei jaksanud edasi rase olla. Valasin terve päev taas pisaraid.
Iga hommik ilma valudeta ja “kuivalt” ärgata ja õhtul samamoodi uinuda oli lihtsalt masendav
Esimesel trimesteril karstin, et rasedus katkeb. Teisel trimesteril kartsin, et ma sünnitan enneaegse. Kolmandal trimester karstin, et ma ei kanna rasedust lõpuni. Raseduse lõpus ma vaid nutsin, sest laps ei tahtnud kuidagi välja tulla.
40+0 rasedusnädal (30.01.24) varahommikul kell 5 ärkasin (raseda põis ju pea pikalt). Märkasin siis, et limakorgi eraldamisel oli verekiud sees. Sel hetkel mõistsin, et nüüd läheb küll asjaks, aga ütlesin endale, et oota ja veendu veel. Läksin tagasi voodisse, et magama jääda, aga siis ühe hetkega tekkis esimene tugev pikk valu. Püüdsin rahulik olla ja veel oodata, sest libavalud algasid mul juba Novembrist ja limakork hakkas mul eralduma juba 22.12.23 1x nädalas. Jaanuaris juba tihedamini ja ligi nädal ennem sünnitust eraldus seda limakorki väääga palju. Pliks justkui valmistus tulema juba mitu kuud, aga tulemisega aina venitas.
Üritasin siiski uuesti magama jääda kuna kell veel vara ja kõik teised veel magasid. Aga ma ei suutnud valude tõttu uinuda. Lõpuks, kui mees ärkas, siis andsin talle teada, et täna sa tööle ei lähe, et nüüd viime suuremad lapsed ära kooli ning siis lähme sünnitama. Kella 9´ks sai lapsed kooli viidud ning käisime veel korra mehe töökohas. Haiglasse sünnitusosakonda jõdsime kell 09:30.
Tessa sünd
Esimene asi, mis minuga tehti oli KTG. Esimesed paarkümmend minutit ei saanud väga tugevaid valusi kirja, TOCO oli max 40 ja valude vahed maru pikad, kuigi ma ise tundsin üsna tugevaid valusi iga 5 min tagant. Kui ämmaemand M. Kangro tuli vaatama, mis seis on, siis tema pilgust oli näha kohe, et nüüd ta kohe ütleb, et kahjuks praegu liiga vara, et midagi toimuma hakkaks ja peate ära koju minema ootama veel tugevamaid valusi või vete puhangut. Ma suutsin vaid korra pilgu heita mehele, et vihjata talle, et lähme ära koju ja vaatasin ka kella, mis oli täpselt 10:00, kui minust ühe hetkega läbis nii tugev valu, mida pole elusees tundnud ja TOCO oli koheselt 100. Valu hetkel tundsin kuidas püksis läks maru märjaks ja aina voolas edasi – ütlesin siis M.Kangrole, et ma vist tegin valust püksi, et maru märg on all. See valu kestis ma arvan oma 2-3 minutit, see oli lihtsalt jõhkralt jube valu.
M.Kangro vaid naeratas selle peale ja ütles, et veed puhkesid sul ning läheb kirjutab meid haiglasse sisse. Nii kaua sain mina oma riided ära vahetada ja saatsin mehe autosse asjade järele, mida kohe ei hakanud üles vedama.
Hiljem tuli M.Kangro meie juurde tagasi koos ühe meesarstiga, kes soovis sünnitusest osa võtta ja ise lapse vastu võtta, et praktiseerida end ka sel alal. Mul polnud selle vastu midagi ja ütlesin talle, et vast pole midagi mida sa varem näinud pole, et vast sa ei minesta ära siin mul. Veidi pommitasime mehega seda meesterahvast elulistel küsimustel, kui M.Kangro sünnituseks ettevalmistusi tegi (pani beebiriided valmis ja soojalambi käima, jt).
Saime mehega mingi tunnike üksi olla palatis – tallasin toas ringi, et kiirendada sünnitusprotsessi. Valud olid sel korral väga julmad võrreldes eelmiste sünnitustega, aga sellest hoolimata ma kohe mingeid valuvaigisteid ei soovinud.
Kui valud siiski liiga julmaks muutusid ja valude vahed lühenesid 2-3 min, siis ma nõustsin epiduraaliga. Selleks kutsuti dr. Lill, kes teostas seda (kell 11:05 ja 11:10) Selleks ajaks oli mul avastust 6 cm, mis mind rõõmustas, et veidi veel ja varsti saan oma pisit näha. Ma olin selleks ajaks tegelikult nii väsinud, et jaksu polnud absull enam. Soovisin väga väikest uinakut, mida lootsin epiduraali saades, aga sellest polnud kahjuks üldse abi, valud olid endiselt väga julmad.
Nõustusin siis selja süstiga (spinaalanalgeesiaga) ja selleks kutsuti anesteesiabrigaad, kes teostas selja süsti (kell 11:49), samal ajal oli ka KTG mul küljes ja kõik oli ilus ja korras, lapse südamelöögid olid 120-140x min. See süst võttis kõik valud võluväel ja tundsin kergendust, et nüüd, kui olen üleni tuimestatud, siis saan tunnike magada. Aga kohe peale seda kergendus tunnet tundsin survet all pool ehk pressi. Ütlesin siis, et mul algasid vist pressid, aga ma polnud kindel, sest keha oli tuim. Aga presside tunne kordus mitu x järjest ja M.Kangro ütles, et lapse südametöö aeglustus 60-70 x min ning dr. Lill juba jooksis UH aparaadiga ja tegi UH uuringu kus ta siis avastas, et lapsel on nabanöör ümber kaela ja üks käsi seal vahel ning lapse peaasetus on vale (kuklaseisus). Tema järel tuli ka dr. Klaassen ja meid oli ühe hetkega maru palju ühes palatis. Kell oli 11:53 ja nad otsustasid erakorralise keisri kasuks. Ja kohe peale otsuse langetamist aheldati voodi lahti ning mind jooksutati voodiga otse opisaali. Mul muidugi pisarad valla ja suutsin vaid mõelda, et miks?!? Ma olin millegi pärast iseendas nii pettunud, et ma ei saanud ise sünnitada. Mind justkui ähvardas see saatus tegelikult terve raseduse ajal, kui öeldi, et laps liiga suur või, et kui laps oli tuharseisus. Aga hiljem ikkagi kõik loksus paika ja olin õnnelik, et saan ikkagi ise sünnitada, aga sünnitus lõppes ikkagi keisriga.
Opisaali jõudes pandi mind magama (kahju, et ei saanud ise ärkvel olla ja last esimesena näha). Keiserlõike kasuks otsuse vastu võtmisest kuni Tessa sünnini kulus vaid 9 min, et kõik käis mega kiirelt. Nad ei jõudnud opiks ettevalmistusi teha ning nad ei jõudnud kirurgilist kätepesu teostada. Mind valati lihtsalt kiiruga antiseptilise lahusega üle ning lõige sisse ja laps ruttu mu üsast välja. Tessa sündis kell 12:02, 30.jaanuar´24. Preili oli väga täpne ja sündis ise oma TA´l ja ei pidanudki esilekutsumisele minema.
Keiserlõike teostas ehk sünnituse võttis vastu dr. Lill ja dr. Klaassen. Paraku see meesarst ei saanudki sel päeval praktiseerida end sel alal, aga ehk õnnestus tal mõne teise naise sünnitusel abiks olla.
Taastumine
Lõpuks, kui ärkasin narkoosist üles, siis kutsuti mees ja Tessa minu juurde, et ma saaksin ka oma tütart näha. Kui Tessat esimest korda nägin, siis ma armusin esimesest silmapilgust. Lihtsalt nii armas plikatirts toodi minu juurde, et ma ise ka algul ei uskunud seda. Naeratasin mehele ja ütlesin, et täitsa uskumatu, et said nii armsa tüdruku valmis tehtud. Tessa on täielikult oma issi nägu, vaid ilusam versioon issist. Näen temas ka ennast, et tihti ka viskab minu nägu, aga ta on 65% issi ja 35% mind. Aga esimestel päevadel oli ta täielikult minu vanaisa nägu.
Paraku olin mina üldse kolmas isik meie peres, kes Tessat esmalt nägi. Kõige esimesena nägi Tessat värske issi ja teisena vanaema (mu ämm, kes ka haiglas töötab), et tal vedas, et ta sel päeval juhtus olema tööl.
Mees oli saanud meile õnneks ka perepalati, mis oli sel päeval veel viimane saada. Perepalat oli meil kohe arstide lähedal, et ma ei peaks palju kõndama, mida ma niikuińii teha õieti ei saanudki.
Taastumine opist ise läks väga raskelt ja nuttes, aga oli ka palju naeru hetki, sest mees ajas iga oma lausega mind naerma, mis oli minu jaoks täielik piin, sest naerda oli räigelt valus, mis omakorda pani pisarad voolama. Ma ei saanud ei naerda, ei köhida ega põhimõtteliselt ka mitte nutta, sest nutt ajas ka valust nutma. Igasugune külje pööramine, voodist välja saamine ja voodisse tagasi saamine oli täielik piin. Ma olin voodisse aheldatud ja ma ei saanud Tessaga ise ei kuidagi tegeleda. Mees pidi aitama teda mulle anda, et ma saaksin rinnaga toita ning ta pidi ise mähkmeid ja riideid vahetama.
Esimesel mähkme vahetusel oli mees täiesti endast väljas, sest ta ei osanud ja see oli arusaadav, sest tal polnud veel kogemusi, aga seda oli igaljuhul kõrvalt väga koomiline vaadata. Aga järgmised päevad oli ta juba oma ala spetsialist ja õpetas veel sealseid töötajaid sel alal. Mees pidi ka lisaks mind aitama voodist püsti saamiseks ja tagasi voodisse ning ka aitama pöörata külge mul (müts maha nende naiste ees, kes sellises olukorras on pidanud hakkama saama üksi ühispalatis ja kodus lapsega ja iseendaga).
Me veetsime haiglas kokku 4 päeva ja seda puht vaid minu tõttu. Sünnitus oli erakordne nagu mainiti ja ma kaótasin 1,3l verd ning kuna hügeeninõudeid ei jõutud järgida opi ajal, siis olin ka igasuguste tilgutite all. Lisaks valudele võtsin 3x päevas kangeid valuvaigisteid, mis ei aidanud. Ma usun, et kui ma oleksin saanud ise sünnitada ja minuga oleks kõik korras olnud, siis ehk oleksime samal päeval välja saanaud või järgmine päev, sest Tessaga oli kõik korras.
Ainus, mis meid mehega mõtlema pani, et kas polnud ennem teada, et lapsel on nabanöör ümber kaela ja käsi vahel, kui mul tehti raseduse lõpus mitmeid UH uuringuid. Ehk oleks saanud varem teada seda ja keiserlõike jaoks ettevalmistused teha. Mul jooksid judinad üle keha, kui mõtlesin, et kui ma oleksin kauemaks koju jäänud ja oodanud tugevamaid valusi ja veede ära tulekut ning ka siis veel veidi oodanud. Mis oleks saanud, kui ma poleks õigeks ajaks haiglasse jõudnud, sest mu teine laps tuli ka nagu püssikuul ja jõudsin viimasel hetkel haiglasse – jõudsin vaid riided vahetada, kui juba pressid algasid. Mu eelmiste sünnitustel ei tulnud veed ise ära, et veed avati mul haiglas. Ehk kõik mu sünnitused algasid lihtsalt valudega.
Paar päeva peale sünnitust läksin üle keha paiste ja kõige enam olid jalad paistes, et haiglast lahkudes ei tahtnud saapad ka jalga minna, mis ajas mind nii naerma, et mis ma pean keset talve lumes palja jalu sünnitusmajast koju minema või. Aga surusin kuidagi saapad jalga, aga hullult pigistasid. Teel koju sõites me mõlemad mehega olime nagu puuga vastu pead saanud, Pea käis ringi ja selline veider tunne oli – värske õhu ja päevavalguse mürgituse saime ilmselt.
Lõpuks, kui koju jõudsime, siis nautisin beebimullis olemist lihtsalt. Esimesed viis päeva kodus pidi ka mees aitama mind, et aitaks Tessa mul tõsta rinnale ning peale söömist ja mässude vahetust tagasi tema voodisse. Valud taandusid 9 päeva pärast ja siis sain hakata juba ise toimetama.
Kuna sünnitus lõppes erakorralise keisriga võis mu keha saada trauma (nagu imetamisnõustaja arvas) mille tõttu tekkis mul rinnapiima tekke probleemid. Mul ei tekkinud piimapaisu millegi pärast. Olin end ettevalmistunud suureks piimauputuseks, aga mida polnud oli piim. Esimesel 1,5 nädalat suutsin lapse söögi koguse vajaduse kuidagi katta, aga juba sealt edaspidi kasvas lapse isu ja minu piima tootlikkusest jäi väheseks. Suutsin rinnapiima pakkuda vaid ühe kuu, aga siiski parem, kui mitte üldse. Vähemalt tänapäeval on üsna kvaliteetsed rpa, et laps saab kõik kasvuks vajalikku ka rpa´st.
Elu koos meie pisipreiliga
Tessa on tänaseks juba 2,5 kuud vana. Ta on üks väga tubli ja armas neiu, emme ja issi kullatükk, kes ajaga aina suuremaks kullatükiks kasvab. Tessa on esimesest elupäevast saadik olnud väga hea unega laps, et emme ja issi on saanud end väga hästi välja magada ööseti (selle ajaga olen mina vaid 2 ööd kehvemini magada saanud, mis on hommikuks tunda andnud). Tessal kujunes esimeseks elukuuks iseenesest oma rutiin, mis kell sööb ja ärkab ning magab, et olen seda tänaseni ise ka usinalt järginud. Meil endil ka väga hea omi asju planeerida selle järgi, me ei pea lapse pärast oma tegevustest ja soovidest loobuma ning lapse vajadused ja soovid on samuti rahuldatud ning oleme kõik rõõmsad ja õnnelikud. Aga eks ole näha, mis katsumustega hiljem rindu pistame.
Tessa on selline lustakas neiu nagu me isegi. Meile hullult meeldib see, kuidas ta jutsustab meiega oma keeles. Ta häälitsused kõlavad tihti : emme, äge, õue. Kui hakkame õue sättima, siis ta alati “ütleb” õue ja naeratab seejärel nii armsalt ja silmad lähevad tal nii särama sel hetkel (eks seetõttu, et ma ise ütlen ka õue sättides “lähme õue nüüd”).
Tessal on vedanud, et tal on nii vinged suur venna ja õde nagu seda on Marcus ja Katrin. Venna alati nii asjatab Tessaga, aitab õue riided seljast võtta ja võtab sülle ning tiirutab temaga mööda kodu jne. Marcusest saab kindlasti tulevikus üks lahe ja asjalik isa. Õde veel veidi hoiab eemale, sest ta ei oska midagi nii pisikesega teha. Ta ootab, kui Tessa veidi suuremaks kasvab, et siis õpetab talle kõike omi teadmisi ja oskusi – kindlasti õpetab talle kuidas ilma suurema vaevata oma tahtmist saada.
Sorry, the comment form is closed at this time.